Tsüklis on viis osa, mis räägivad eesti rahvakalendri tähtpäevadest - Mardilaulud, Kadrilaulud, Vastlalaulud, Kiigelaulud ja Jaanilaulud. Neist viimaseid esitasid Ellerhein ja RAM ühtse segakoorina, Mardi- ja Vastlalaule laulis RAM üksi ning Kadri- ja Kiigelaule esitas Ellerhein. Viis osa teevad kalendriaastale ringi peale, minnes pimeduse ajast valguse poole, talvest suve poole.
Kontsertetenduse lavastajad Türnpu ning Koldits olid ära teinud suure töö, sest tervele tsüklile oli juurde lisatud liikumine, valgustehnika, kostüümid ning erinevad heliefektid, mis toetasid jutustatavat lugu ning sidusid selle ühtseks tervikuks. Lisaks mängiti kontserdisaali välimusega, kord pandi Kadrilaulude ajal lava ette valge eesriidena pitsiline kardin, Vastlalaulude ajal aga paigutati lava astmetelt saali vastaskülje rõdule värvilistest lintidest linad. Need sümboliseerisid Kiigelaulude ajal kiike ning Jaanilaulude ajal toimunud heinaajal heina, mille Ingrid Kõrvis siis ka läbi lõikas. Lisaks olid Ellerheina lauljatel Kadrilaulude ajal käes valgetest linadest kokku keeratud lapsed, millel oli pimedas saalis valguse andmiseks sees pisike põlev taskulamp. Lavaline liikumine oli kooskõlas lauldava muusika ning tekstiga, pimedamal kalendriajal oli saal pime ning esineja jäi rohkem anonüümseks ning suvisemate laulude ajal toodi saali valgust ning koor liikus lavale.
Üldiselt jäi peaaegu välja müüdud kontserdi publik sündmusega rahule ning kuulda oli ainult positiivset tagasisidet. Klassikaraadio saates Helikaja arutati “Kalendrilaule” koos Valter Soosalu, Priit Põldma ning Saara Nüganeniga. Ka nendele meeldis programm ning Priit Põldma lahkus saalist lootuse tundega, öeldes, et “kuigi sügis tuleb igal juhul jälle, siis ilmselt ta ei jää
igaveseks”. Saara Nüganen sõnas, et lavastus oli terviklik, nõustudes Soosalu öelduga, et etenduses
sai täis sümboolselt öeldes nii aasta- kui ka eluring.
Lisaks mainisid paljud kuulajad, sealhulgas Ingrid Kõrvits, Mikk Üleoja ning Ellerheina hääleseadja Vilja Sliževski, et suur osa, mis elamust mõjutas, ei olnud mitte laval toimuv liikumine, valguse mäng või koorilaul ise, vaid just Veljo Tormise 1966. aastal kirjutatud muusika, mis oli
Nüganeni sõnul “täis väge ning saalist lahkudes lahkus publik koos selle väega”.
Kiideti ka koorilauljate võimet lavastusega kohaneda - koorilaul ei ole ju tants või näitlemine, kuid just seda kiideti etenduse puhul heaks. Lavastajad kiitsid ise ka lauljate professionaalsust ning vokaalset võimet liikudes või tantsides laulmise kvaliteeti säilitada. Lisaks kiideti publiku kaasamist lavastusse ning traditsioonilise publiku ja esineja vahelise piiri lõhkumist. Sinna juurde toodi näide, et regilaul, millel ,,Kalendrilaulud" põhinebki, ise koosneb kontseptsioonist eeslaulja + koor, selles kontsertetenduses olid eeslauljaks Ellerhein ning RAM ja kooriks oligi justkui publik.
Enim toodi välja seda, et lavastus tõi nii publikus kui esinejates välja teatava seose vanarahvaga ning rahvakalendriga, ühtsustunde olnud aegadega. Selle etenduse läbi astuti kontakti oma esivanematega, kes algselt kadrid ja mardid ju olidki. Peale selle kiideti, et naisi ning mehi kujutati lavastuses võrdsetena - nii naistel kui meestel oli oma vägi, mida nad vastavalt ära kasutasid.
Lavastust võeti rahva seas vastu positiivsete emotsioonidega ning oldi rahul esinejate tehtud tööga. Lisaks kiideti lavalist kujundust, liikumist, heli- ning valgustehnikat, mis kõik sidus Tormise muusika ühtseks tervikuks kokku. Publikule meeldis kuulaja ja esinejavahelise piiri lõhkumine, mis tegi etenduse tänapäevasemaks ning uudsemaks.
Kui on soovi Tormise “Kalendrilaule” uuesti kuulata, on selleks võimalus 22. Aprillil Tallinn2017 Rahvusvahelise Koorifestivali lõppkontserdil! 
Liisa
No comments:
Post a Comment